Igapäevaselt räägitakse küll kultuuri hoidmisest, miljöö rikastamisest ning vanade hoonete restaureerimisest, ent vaikselt on sisse hiilinud arhitektuurinopped, mis on teinud hoopis vastupidist: miljöö ning kultuuriväärtused on hoopis hävinemisel uue ajastu arhitektuuri poolt.
Mingil põhjusel on viimaste kümnendite arhitektuur kaotanud igasuguse hinge ning võlu, mis oli vanadel majadel. Puudub kirg, süda, detailid. Kui 50-100 aastat tagasi ehitatud hoonetel (ja veelgi vanematel taiestel) on peened võlvid, väikesed nikerdused ning kaunid pisidetailid, siis tänapäevased hooned on külma olemusega, kalgid ja näotud. Kasutusel on eelkõige teras ja klaas, hooned on teravate nurkadega, “kaasaegsed” ning meenutavad pigem üksteise otsa paisatud kaste.
Kohati võib linnapilti vaadates jääda mulje, et arhitektid ongi lihtsalt muutunud niivõrd laisaks, et enam ei viitsita disainida peeneid detaile (või ei viitsi-ei taha-ei oska ehitusfirmad neid detaile realiseerida). Selle asemel otsitakse viise, kuidas ehitada uusi ruudukujulisi konstruktsioone terasest ja klaasist. Hingetu, maitsetu ning linnamiljööd hävitav.
Mis on juhtumas Tallinnaga?
Suures ehitus- ja arendushoos on linn märkamatult täitunud just selliste eelnimetatud hoonetega. Kas keegi on näiteks tähele pannud või mõelnud sellele, mis on juhtunud Rotermanni kvartaliga? Siin olev pilt näitab hästi, milliseks sigrimigriks on muutumas linn, millel oli kunagi kaunis miljööväärtus:
Tegemist on ühe viimase aja kõige maitsetuma sümbioosiga, mis on üldse linnapilti tekkinud. Selle asemel, et ehitada vana raami ümber uus kaunis tellismaja, mis täiendaks vana konstruktsiooni, on selle ümber loodud hoopis kahtlane LED-lampide ja klaasiga täidetud ehitis. Tulemuseks on kooslus, mis näeb välja justkui miski “punnitaks” välja pildist – pole mingit sümbioosi.
Või näitab Eesti ehitusmaastik just seda, milline on Eesti kunst? Kas selline tahabki olla eestlane: sümbioosita, harmooniata, ainult trendide järel hüppav rahvas, kes ei hooli oma vanadest väärtustest ning ei vaevu midagi isegi parandama.
Teine hea näide on Õnnepalee kõrvale kerkiv Tallinna Muusika- ja Balletikooli hoone, mille projekt ei meenuta absoluutselt sellist ehitist, mida sa ootaksid kultuurihoonelt! Jutt käib siiski MUUSIKAST ja BALLETIST.
See on hoone, mis peaks kauni Õnnepalee ehitise kõrval särama ning täitma ühe kauni kunsti balleti edendamise rolli Eestis:
See on aga Londonis asuv Royal Ballet School:
Kummast õhkub kultuur, suursugusus, ilu, rafineeritus, jõukus? Kus tekib õpilasel enda suhtes parem tunne? Vastus on ilmselge.
Kuhu on kadunud ehitusmaastiku firmade kirg? Enam ei ehitata hooneid selle nimel, et jätta endast maha jälg ning pärand ja üllatada kogu maailma imeliste hoonetega. Nüüd ehitatakse hooneid ainult raha nimel. Raha, ei midagi muud. Oma hirmus jääda vaesusesse minnakse kas või üle laipade selleks, et teenida rohkem raha, ent igasugune eetika unustatakse seejuures ära.
Hiljuti käis ka jutt Eestis selle osas, et Rahvusooper Estonia juurde tuleks juurdeehitus. Üks kõige kaunimaid hooneid Tallinnas oleks saanud endale juurdeehituse, mis oleks näinud välja taoline:
Muinsuskaitsjad olid muidugi pehmelt öeldes šokis. Saame ainult loota, et sellist õudust ei tule ning mingi hetk saab näha Eesti arhitektuurimaastikul muutust. Praegune arhitektuurikultuur peab aga muutuma või ühel päeval pole enam jälgegi alles vanadest kaunitest ehititest.
Kutsume selle artikliga üles kõiki mõtlema oma kultuuripärandile. Selle asemel, et visata püsti pooleldi kipsist ja pahtlist loodud karpehitisi, renoveerigem vanu hooneid ja säilitagem kultuuri.