Tehnoloogia areng on mõistagi toonud kaasa ka kunsti arengu. Nüüd on kunstnikel uus kanvaa, kus nad saavad oma mõtteid avaldada ja teisi inspireerida. Üks omamoodi kunstiloomingutest, mis tehnoloogiaajastul tekkinud on, on videomängud. Omal viisil kätkevad videomängud endas mitmeid kunstiliike – näiteks nõuavad mängud 3D kujundamist, illustreerimist, peent detailitööd. Hea graafika, st hea kunstitöö, suudab eristada häid videomänge ning tekitada mängijatele jäädava mulje.
Siiski aga ei nõustu kõik inimesed, et videomänge saab üldse lugeda kunstiks. Mõned isegi arvavad, et videomängude nimetamine kunstiks on mitte lihtsalt vale, vaid see riivab kunsti olemust ning isegi hävitab seda, kui inimesed peavad kunstiks videomänge.
Kui mõelda videomängu olemusele, siis mängu disaini eesmärk on pakkuda paremat esteetilist kogemust, ent kas see ei ole ka tavalise kunsti eesmärk?
Peamine argument, miks videomänge ei peeta kunstiks, on fakt, et videomängu kui toote põhimõte seisneb selle kasutamises/kogemises, mitte selle vaatlemises. Kui filmi või maali me vaatleme visuaalselt, siis videomänge mängitakse ja kasutatakse, seega peaks lugema mängijaid kunstiloome esitajateks. Seda see aga ei ole, mistõttu võiks öelda, et videomänge ei saa ka lugeda kunstiks. Need küll sisaldavad kunstinüansse (nagu disainielemendid), ent tegemist on sama palju kunstiga nagu näiteks kohvitassi maalinguga – me ei loe kohvitassi kunstiks, sest selle kaunistus on loodud puhtalt esteetilisel eesmärgil. Kohvitass ise ei ole seepärast kunst.
Kas videomängud hävitavad kunsti?
Videomängud on muutunud suuremaks kui keegi eales aimas. Need ei ole lihtsalt hobi või lõbu jaoks – paljud inimesed teenivad igapäevast leiba videomängude mängimisega. Loodud on isegi hiiglaslikud e-spordi turniirid, kus tiimid konkureerivad sarnaselt jalgpalliturniiridele.
Kui lugeda videomängude graafikadetaile kunstiks ja arvestada mängude populaarsust, siis võib uskuda, et videomängud on mõjutamas seda, kuidas tänapäeva noored kunsti tajuvad. Kui nad on aastaid süübinud videomängu graafikanüanssidesse, siis ei pruugi nende jaoks enam näiteks Mona Lisa olla sellise tähendusega nagu see oleks olnud võib-olla ilma videomängudeta.
Kui videomängud on midagi tegemas, siis on selleks eelkõige mängijate kunstitaju muutmine. Inimesed lihtsalt ei taju kunsti enam samal skaalal, sest nad on harjunud teistsuguse esteetilise kogemusega.
Kas see on halb või hea? Natuke ühte ja teist. Inimene peaks aga alati edasi arenema – paigalseis ei ole mitte kellegi jaoks hea. Seega võib-olla ongi aeg selleks, et meie kunstitaju muutuks?